Alustuseks – ma ei ole hasartmängusõltlane. Olen täpselt vastupidine. Sõltlane kaotab, sest ta ei suuda peatuda. Mina peatun alati siis, kui matemaatika ütleb, et aeg on lõpetada. See on ainuke viis, kuidas sellest ära elada. Mu sõbrad arvavad, et ma segan mõistust, aga tegelikult on kõik lihtne. Võtan iga päev kindla eelarve – ütleme 200 eurot. Selle rahaga ma ei osta loteriipileteid, ma ostan võimaluse. Võimaluse, kus tõenäosus on minu poolel.

Mäletan ühte neljapäeva õhtut. Olin just lõpetanud pokkerisessiooni – elav kasiino, mitte online. Seal oli hapnik nagu ahjus ja vastased, kes arvasid, et bluff on kunst. Ma võitsin 700 eurot ja olin väsinud. Koju jõudes ei viitsinud magama minna, avasin läpaka. Kellaajal polnud vahet, sest vavada com töötab alati. Otsustasin mängida ruletis – mitte punast ega musta, see on lollidele. Ma mängin konkreetseid numbreid, kuid panustan mitmele korraga. Minu süsteem on lihtne: valin välja 12 numbrit, mis ei ole viimase 10 vooru jooksul tulnud. See ei ole õnn, see on unustatud numbrite jaht.

Panin 50 eurot lauale. Jaotus tuli number 7 – minu number. Võitsin 600. Järgmiseks panin 20 eurot – number 22 jälle minu oma. 240 eurot lisaks. Siis tuli kolm korda järjest vale number – kaotasin 30 eurot. Aga ma teadsin, et see on normaalne. Variatsioon. See ei ole kaotus, see on osa protsessist. Tunni aja pärast olin 1200 eurot plussis. Sellest piisas. Vajutasin väljamaksele ja sulgesin kaane.

Inimesed küsivad tihti: "Kas sa ei karda?" Kardan, aga mitte seda, mida nemad arvavad. Ma kardan, et mu närvid annavad alla. Kasiino ei ole mu vaenlane – see on mu vastaspool. Nemad pakuvad mängu, mina pakun strateegiat. Aga ma olen näinud, kuidas teised hävivad. Üks vend, kes mängis minu kõrval live ruletis, kaotas 15 minutiga 4000 eurot. Ta lihtsalt klikkis nagu robot. Tema jaoks oli vavada com lihtsalt põnevus. Minu jaoks aga kalkulaator.

Kõige raskem oli esimene kuu. Kaotasin iga päev. Mitte sellepärast, et süsteem ei töötanud, vaid sellepärast, et ma ei suutnud reeglitest kinni pidada. Mõtlesin: "Veel üks panus." See on surm. Professionaal ei mõtle nii. Ma õppisin kõvasti – iga kaotus oli õppetund. Nüüd on mul laual kõrval alati märkmik. Kirjutan iga panuse üles. Nagu raamatupidaja. Ja kui ma näen, et olen jõudnud päeva miinimumini – 100 eurot kaotust – siis on kõik. Lähen magama. Homme on uus päev.

Üks mu parimaid võite tuli hoopis pokkeris. Oli hilisõhtu, istusin maha hold'emi lauda. Vastased olid amatöörid – nad ei lugenud reegleid, nad uskusid õnne. Ma ootasin kaks tundi, mängisin ainult tugevaid käsi. Nad naersid, sest ma foldisin iga kord. Aga siis sain A-K. Tõstsin, üks vastane läks kõigega kaasa – tal oli mingi jama nagu 8-9. Kaardid tulid lauale: A, K, 2, 7, 3. Ma võitsin poti 900 eurot. Ta vaatas mind imestunult. Mõtlesin siis: "See ongi mu palk."

Kas ma olen rahul? Jah. Aga mitte sellepärast, et ma võidan. Ma olen rahul, sest ma tean, millal lõpetada. Kasiino on nagu meri – austad teda, aga ei karda. vavada com on mul hea partner. See ei petta, see lihtsalt töötab. Minu ülesanne on olla targem kui mu enda aju, mis karjub "veel üks". Iga päev on sama: sisenen, teen oma töö ja väljun. Ei mingit draamat.